Kunstmuru puudused

Sageli valmistatakse kummipuru vanadest autorehvidest ning seetõttu võib see sisaldada raskemetalle, mis võivad sattuda põhjavette. Turvalisem lahendus oleks kasutada alternatiivseid täitematerjale.   On tõendeid, mis näitavad, et sportlastel esineb kunstmurul mängides rohkem vigastusi. „... põlvenihestuste koguarv on FieldTurfil 22% kõrgem kui looduslikul murul. Kui liigesesidemete vigastusi (MCL) ei esinenud oluliselt rohkem kui looduslikul murul, siis eesmise ristatisideme (ACL) rebendeid esines FieldTurfil 67% enam.“   Samuti on tõestatud, et kunstmuru tuleb regulaarselt desinfitseerida, kuna patogeenid ei lagune loomuliku protsessi käigus samamoodi kui looduslikul murul. Samas, 2006. aastal läbi viidud uuringu tulemused näitasid, et teatud mikroobid on kunstmurul vähem aktiivsed.   Naha hõõrdumisel vanema põlvkonna kunstmuru vastu võivad tekkida palju ulatuslikumad marrastused ja/või põletushaavad kui loodusliku muru puhul. Mõnede spordialade puhul on see suureks probleemiks, näiteks jalgpallis, kus tehakse palju manöövreid libisevas asendis, spordirõivad aga ei kata käsi ja jalgu. See probleem on peaaegu lõplikult kõrvaldatud mõnedes kolmanda põlvkonna kunstmurukatetes, mis on toodetud polüetüleenkiududest.   Kunstmuru kipub neelama päikesesoojust ning võib muutuda palju kuumemaks kui looduslik muru, mis on pikaks ajaks päikesele avatuks jäänud. Selle puuduse leevendamiseks võib kunstkattega spordiväljakut enne kasutamist veega kasta.   Võrreldes vanema põlvkonna kunstmurudega on tänapäeva murukatted staatilisemad ning neid ei ole kuigi lihtne erinevate spordialade tarbeks eemaldada ja välja vahetada. Näiteks võis vanema põlvkonna kunstmurukatete puhul toimida järgmiselt: mitmeotstarbelisel staadionil paigaldati üks muru Ameerika jalgpalli jaoks, pärast mängu rulliti see kokku ja paigaldati teine muru näiteks pesapalli või jalgpalli jaoks. Kuna tänapäeva kunstmurukatete puhul kasutatakse täitematerjale ja kinnitusaineid, siis ei ole neid enam sama lihtne eemaldada. Sel põhjusel kasutatakse Ameerika jalgpalli siseruumides mängides lühikesekiulist murukatet, mida on võimalik pärast mängu kiirelt kokku panna, et teha ruumi näiteks hoki- või korvpallimeeskonnale. Sageli valmistatakse kummipuru vanadest autorehvidest ning seetõttu võib see sisaldada raskemetalle, mis võivad sattuda põhjavette. Turvalisem lahendus oleks kasutada alternatiivseid täitematerjale.   On tõendeid, mis näitavad, et sportlastel esineb kunstmurul mängides rohkem vigastusi. „... põlvenihestuste koguarv on FieldTurfil 22% kõrgem kui looduslikul murul. Kui liigesesidemete vigastusi (MCL) ei esinenud oluliselt rohkem kui looduslikul murul, siis eesmise ristatisideme (ACL) rebendeid esines FieldTurfil 67% enam.“   Samuti on tõestatud, et kunstmuru tuleb regulaarselt desinfitseerida, kuna patogeenid ei lagune loomuliku protsessi käigus samamoodi kui looduslikul murul. Samas, 2006. aastal läbi viidud uuringu tulemused näitasid, et teatud mikroobid on kunstmurul vähem aktiivsed.   Naha hõõrdumisel vanema põlvkonna kunstmuru vastu võivad tekkida palju ulatuslikumad marrastused ja/või põletushaavad kui loodusliku muru puhul. Mõnede spordialade puhul on see suureks probleemiks, näiteks jalgpallis, kus tehakse palju manöövreid libisevas asendis, spordirõivad aga ei kata käsi ja jalgu. See probleem on peaaegu lõplikult kõrvaldatud mõnedes kolmanda põlvkonna kunstmurukatetes, mis on toodetud polüetüleenkiududest.   Kunstmuru kipub neelama päikesesoojust ning võib muutuda palju kuumemaks kui looduslik muru, mis on pikaks ajaks päikesele avatuks jäänud. Selle puuduse leevendamiseks võib kunstkattega spordiväljakut enne kasutamist veega kasta.   Võrreldes vanema põlvkonna kunstmurudega on tänapäeva murukatted staatilisemad ning neid ei ole kuigi lihtne erinevate spordialade tarbeks eemaldada ja välja vahetada. Näiteks võis vanema põlvkonna kunstmurukatete puhul toimida järgmiselt: mitmeotstarbelisel staadionil paigaldati üks muru Ameer Mõned kunstmurud vajavad täitematerjali, näiteks silikoonliiva ja/või kummipuru. Kunstmuru puudused